Vana naine ja kuhjaga mälestusi

Tere jälle!

Kes pole jõudnud minu blogi esimesi postitusi lugeda, siis, et aru saada, kes on tädi Vaike, saab lugeda peaaegu aasta tagust sissekannet vanast naisest Vaikest, kes siin enne elas.

Nii piinlik, kui see ka pole, ei ole meil olnud siiani aega Vaikega kohtuda. Viimati nägime teda kevadel, kui talle tema enda vanast kodust lõigatud lilli viimas käisime. See aga ei tähenda, et me poleks tema peale mõelnud. Minul on olnud juba see pikemat aega südamel, sest me lubasime ju talle, et ta peagi saab siia tulla, näha oma vana kodu, mis on nüüd päris palju muutunud…Me koguaeg mõtlesime, et mis see õige aeg oleks. Suvel oleks olnud muidugi tore kuid siis olid siin ju suured ehitustööd käimas ja oleks talle ehk liiga segadust tekitav olnud kogu see pilt, vanast polnud juba siis enam midagi sellisel kujul alles…

Kuni ma eelmisel neljapäeval võtsin kätte ja helistasin talle. Tal oli muidugi tohutult hea meel selle üle, ta rääkis mulle seda, mida juba teadsin, et ta on iga päev mõtetes meiega ja selle majaga…ja kui rääkisin talle plaanist, et oleme nüüd valmis teda siia tooma, oli ta muidugi äärmiselt õnnelik. Niisiis sõitiski T talle eelmisel pühapäeval linna järgi, Põnn seltsiks kaasas. Ilm ei olnud kahjuks kiita. Kui eelmisel päeval paistis ilus sügispäike ja tegi juba lehtedeta ja pisut trööstitu õue ja aia veidi soojemaks, siis pühapäeval sadas justkui pussnuge taevast. Oli tuuline ja märg ning teadupärast muutub meie maja ümbrus siis savist liuväljaks. Vanaproua aga tahtis sellele vaatamata peale kohale jõudmist kohe õues tiiru teha, et näidata T-le, kus milline õunapuu on ja tuletas veel igasuguseid põõsaid ja puid meelde.

Seda erakordselt head mälu imetlesin ma õhtu jooksul ikka päris mitu korda.

Kui ta tuppa astus, oli ta vaeseke nii segaduses…ilmselt tulid talle vanad mälestused silme ette ja loomulikult ei suutnud ta ära imestada, kui palju me oleme selle lühikese ajaga teha jõudnud, manitses ikka, et me oma tervisele liiga ei teeks, et on ju terve elu veel ees jne. Käis aga ringi ja tihti ei saanud aru, kus toas ta nüüd parasjagu on: “Ma võin siia vabalt ära eksida”, ütles ta mitu korda.

Vaike tulekuks olin ma pikalt ette valmistanud, koristades päev otsa maja ja küpsetasin kooki. Ma poleks osanud aimatagi, et ka Vaike oli kooki teinud. See oli väga maitsev ja temast üliarmas! Ma võib-olla alahindan seda 90-aastast vanaprouat…aga ma olin tõesti väga üllatunud. Lapsed pugisid heakskiitvalt, lauda kaunistasid veel vana naise toodud roosid, lisaks oli ta lasknud naabrinaisel poest veel mingit kooki ja viinamarju tuua, lastele kommi…nagu päris vanaema kohe 🙂

Vaike rääkis meile palju lugusid vanast ajast, paljusid neist me polnud veel kuulnud. Kõik oli nii huvitav, mida ta rääkis. Ja no ikka uskumatu, kuidas ta kõike nii hästi mäletab. Inimesi, kes kus elas ja siiani elab, kuupäevi, millal midagi juhtus. Vaatasime vanu pabereid ja pilte, mis me siit olime leidnud. Ta rääkis, kes on piltidel ja mis pabereid veel kuskil pidanuks olema.

Põhjus, miks tema ja ta kaks õde olid vanatüdrukud, oli ilmselt selles, et nad ei käinud nooruspõlves kodust väljas. Nad põetasid oma haiget ema ja pidid ju tegema kõik majapidamise- ja põllutööd. Vaike rääkis, et nad olid üsna vaesed ja neil ei olnud eriti mänguasjugi, karjapoiss tegi puust loomakesi ja kolme peale oli vist üks nukk. Aga nad ei osanudki rohkemat tahta, olid rahul sellega, mis oli. Ema neil välja minna ei keelanud aga ei ajanud ka, seega ei olnudki neil endal ka mingit huvi.

Vaike peab end õnnetuks inimeseks, arvab, et nende pere oli üsna rumal ja et tema ei tea ega oska midagi. Mul on nii kahju temast ja ei oska kuidagi tema enesehinnangut tõsta, tundub, et sellises vanuses see pole enam väga võimalik…kuigi me ikka püüame talle nö vastu vaielda ja öelda, et ta on väga tragi ja tegus ja et neil oli väga ilus ja korralik maja. Ta muretseb koguaeg millegipärast, selline väike muretseja vanainimene 🙂 Aga ta on lihtsalt nii armas, et ma olekski tahtnud temaga siia rääkima jääda. Meie lapsed talle ka nii hirmsasti meeldivad. Mäletas nimesidki. Piiga istus talle isegi korraks sülle ja ma sain nendest kahest ühe ihaldatud pildi. Tegelikult oli lootus, et me saame ühe nö perepildi teha koos temaga aga selleks on vaja natuke rohkem ettevalmistust ja valgemat aega. Eks siis järgmisel korral.

Ta tahaks hea meelega siia veel tagasi tulla, sest ütles pärast telefonis, et ta ei saanud ikkagi päris selget pilti, ta nägi, et kõik on nii ilus ja korda tehtud aga et ta tahaks nüüd peale väikest seedimist uuesti millalgi tulla. Meie toome siia ta hea meelega. 🙂

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

Üleüldse on tunne, et tahaks teda palju tihedamini näha, me teame ka, kuipalju see temale tähendaks. Seda enam, et ta tunneb end tegelikult tohutult üksikuna. Tal on küll linnas inimesed, kes teda aitavad ja temaga suhtlevad aga need on kõik talle ikkagi võõrad, ei ole tema lähedased. See võib tõesti väga, väga kurb tunne olla…Sugulasi tal enda teada enam pole, aga ta ütles, et ta kõiki ei teadnud ka ja tema suur soov oleks, et keegi tema sugupuud uurima hakkaks. Seda kuuldes oli mul kohe tahtmine hõigata, et mina võin seda ju teha! Aga ma siiski veel igaks juhuks ei öelnud seda, sest ma pole kindel, kas ma saaks sellega hakkama, laste kõrvalt ja mul pole tegelikult ka kogemusi ja teadmisi, kuidas seda teha. Lihtne see ilmselt ei ole. Huvitav samas aga küll…äkki keegi on seda teinud, võiks mõne sõnaga jagada, kui suur ettevõtmine see ikkagi on? Samas oleks ju tore talle sellist rõõmu ka teha, et ta saaks veel vanas eas oma sugulaste kohta andmeid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et meil oli äärmiselt huvitav ja tore õhtupoolik vanatädi Vaikega, nagu ta end nimetab. Ta ise arvab, et on äpu aga tegelikult on ta üks vahva memm, kel elutahet veel piisavalt. Naguta ise ütleb, et ta tahaks ikkagi veel näha, mis meie riigist saab ja mis tulevik toob. Sellised ootused ja uudiste jälgimine hoiab ta vaimu erksana ja see on nii tore! Ja samuti meie tegemised, need hoiavad tal ka tuju üleval ja ta ikka palus, et me hoiaks teda kursis, kuidas meil läheb.

Kui ma talle mõni päev peale külas käiku helistasin ja küsisin, kuidas ta end tunneb, peale sellist emotsionaalset pühapäeva, ütles ta, et on kõik hästi, ainult, et ei tulnud und peale seda õhtut. Ja nagu me aimasimegi, ei olnud ta ka ööl enne siiatuleku päeva maganud. Rääkisin talle, et meil olid sel päeval mõned töömehed jälle, siis ta kohe elavnes ja tahtis teada, mida siin tehti.

Meil soojustatakse nüüd neid kohti, kust ikkagi külma sisse pääseb. Päris hermeetiliseks me muidugi ei plaani maja teha aga praegu puhub külma sisse näiteks pooleliolevast verandast, sein on küll alles aga verandal ei ole ju aknaid ja külm läheb üles pööningule, see omakorda on aga soojustamata, mingi kiht villa vist on põrandal aga sellest ei piisa. Nii, et nüüd on järgmine samm pööningu põranda soojustamine.

Külm meil aga enam tegelikult ei olegi tänu eile valmis saanud katlasüsteemile. Väikesed apsud küll ilmnesid sellega, ent õnneks on oma ala spetsialiste, kes teavad ja oskavad. Meie peame seda vaid käima esialgu aeg-ajalt keldris kontrollimas, kuidas see töötab ja kas kõik ikka toimib. Muidu vist on olemas ka selline seade, mis annab toas märku, kui katlas midagi valesti on. Samuti nagu näiteks ka selline seade, mis reguleerib katla kütmist välise õhutemperatuuri järgi. Seda meil praegu pole, sest see on ka üks päris kulukas “vidin”. Hetkel saab ka nii, et tuleb käia all reguleerimas, st kui läheb ilm külmemaks, saab temperatuuri tõsta ja vastupidi. T on praegugi, kell pool üksteist öösel valves, aeg-ajalt paneb jälle riidesse, pealambi pähe ja läheb.

Aa, ja veel üks (siiski küll taas mitte-ehitus-teemaline) uudis. Oleme saanud endale vist veel ühe kodulooma juurde. Nägime täna aknast, kuidas üks must kass valge kurgualusega, meie tagaaias hiiri põllul püüdis. Tundus teine päris näljane olevat, kuigi kehalt oli tugev ja karv läikis. Peale ebaõnnestunud hiirejahti läks ta aga jälle oma teed. Kuni paar tundi tagasi T oma pealambiga õues oli ja läikivad silmad talle õunapuu all pingil vastu kilasid. Minu süda läks nii härdaks, et võtsin meie paksu volaski varudest krõbinaid, tegin pasteedivõileiba ja viisin kiisule. Ma ei saagi nüüd aru, kas ta on siis koduta või mitte. Tundub, et ta päris pelglik siiski pole, sest ta hakkas ikkagi eemalt minu poole tulema, kui teda toidukausi ja veekopsikuga meelitasin. Aga siiski päris lähedale ei tulnud. Panin kausid tuulevaiksesse kohta ja tulin tuppa. T nägi teda hiljem hoopis tamme otsas kükitamas…loodan, et ta leiab tänasel tormisel ööl endale ikka koha, kus sooja minna, õnneks neid kohti on. Aga kui ta nüüd jääbki käima? Ma plaanin ikka lähimad talud läbi käia ja küsida, kas on ehk ikka kellegi oma. Ja kui pole, siis saime endale uue pereliikme 🙂 Kas ma mainisin, et Vaikele ka hirmsasti kassid meeldivad? Neil oli siin olnud vist kokku viis kassi, kõik elasid muidu toas aga käisid ka õues. Sellest, et siin majas on kassid olnud, saime me aimu juba siia esimest korda tulles, kõik uksepiidad ja laudade jalad olid ära kraabitud.

Nii, et tundub, et kassidele siin meeldib 🙂 Meie oma on hetkel soojal ahju lesol end kerra tõmmanud ja nurrub sügavas unes.

Midagi pidin ometigi veel kirjutama aga suures kassiõhinas läks meelest. Ehk tuleb järgmiseks korraks meelde 🙂