Hetkel on vaikimine tõesti kuld, sest kirjutamine tuleks taaskord mu kallist uneajast. Seda ma aga enam endale lubada ei saa, sest pean juba 6.30 ärkama, et kõige vanem perepoeg rongile viia. Jagame seda ülesannet mehega kahekesi, naudin kauem magamist, kui tema kodus on ja ise poisi rongile viib. Kui ta on ära, on minul vaja end ületada ja vara ärgata. Samas aga olen kogenud tõeliselt kauneid hommikuid just tänu sellele, väljas särab päike läbi paksu udu, ma saan rahus kohvi nautida ja seda täiesti kuumalt juua…
Niisiis, lubatud pildid majast lähemalt, kuigi ega siin praegu midagi väga täpsemalt näidata ju polegi, lauad on ühe korra värvitud, teist korda värvime siis, kui selleks aega leiame.
Piltidelt on näha, et on tegemist lihtsa kuid üsna laia lauaprofiiliga, see on nn must laud, mis pole väga siledaks hööveldatud. Selle pluss lisaks lahedale välimusele on ka see, et värv püsib kauem peal. Nii nad räägivad vähemalt ja eks ta ole loogiline ju ka. Tuulekast siis sai selline, nagu näha…vihmaveerennid ehk peidavad seda natuke. Jällegi, enne ei tea, kui need pandud on.
Nädalavahetusel käis meil külas töökas brigaad Pärnust, kelleta poleks me kodu üldse nii palju edasi arenenud kui ta tänaseks on. T vend ja isa meisterdasid meile mitu hääd asja ja ämm müttas ikka aias ja oli suureks abiks lastehoidmisel, ikka ja jälle võis teda maja taga kruusateel kedagi magama kärutamas näha, teised mudilased kannul. Mina sain samal ajal vana mööblit puhastada ja vanu põnevaid leide sorteerida.
Loomadest tahaks ka juttu teha, üks tegelane, kellega kohtusin, oli õige pisike, teine see-eest (keda me õnneks päriselt kohanud pole), on üsna meie maja ligidal luusimas käinud…Sellest siis järgmisel korral 🙂
Maa. Elu. Stiil. 