Huh, ma tõesti ei tea nüüd, millest alustada. Võib-olla on paslik kirjeldada praegust hetke, siis on juba enam-vähem mingi ettekujutus, mis vahepeal toimunud on.
Nimelt istun ma (täiesti üksi) rahus ja vaikuses meie Kaldemäe köögi põrandal akna all, pehmenduseks maas paar patja. Ma olen paljajalu ja mu jalad on täiesti puhtaks jäänud. Joon külma piimaga kuuma kohvi ja kirjutan arvutis (interneti ühendusega) blogi sissekannet. Kell on kolmveerand kaks, poisid on Vastse-Kuuste lihapoes, pesamuna magab kõrval toas oma (reisi)voodis lõunaund, juba teist tundi. Pean kohe ära mainima, et seda pole varem kunagi juhtunud, et ta esiteks nii pikalt järjest magab ja et ta toas lõunaund magab.
Ehk oleks siinkohal õige ka ära märkida, et preili hakkas siin ka esimest korda ilma toeta seisma, esimest korda tõusis ilma toeta püsti ja eile tegi esimesed sammud. Siin. Maal. Õues, murupeal. Muru on siiski palju öeldud, tegemist on pigem väikeste ohakate, nõgeste ja võilillede seguga, mõni ristikhein sekka.
Keskmine laps, 2,6 a poiss ei ole juba mitu nädalat jalanõusid kandnud. Me vist ei teagi enam, kus tal need üldse on. Põhiline riietus on aluspüksid, vahel harva ka särk, mõnikord aga laseb suisa Aadama ülikonnas ringi…Ühel õhtul üritasin panna talle pikad dressid jalga, sest kell 22 oli juba natuke jahedam. Kui ta oli need jalga tõmmanud, sai ta kohe oma veast aru ja loovutas need mulle tagasi, öeldes, et need on ebamugavad ja neid pole vaja.
Eile jäime esimest korda maale ööseks (sellest tuleb eraldi juttu, kuna kohati oli see verd-tarretama-panev kogemus), hommikul ärkasid lapsed enam-vähem ühel ajal, kell 8, rõõmsad ja välja puhanud, Põnn läks kohe ukse juurde (alasti) ja teatas, et ta tahab nüüd õue minna. Linnas seda esiteks kunagi ei juhtunud ja kui me lõpuks paar tundi peale ärkamist välja saime, olin selleks pidanud tund aega asju kaasa pakkima et siis tunnikeseks mänguväljakule minna (lähim kolme km kaugusel)…Maal saab laps lihtalt uksest välja astuda, maja taha liivakasti jalutada ja igal suvalisel hetkel tuppa tagasi tulla.
Eilsest õhtust veel. Nagu ehk jutu algusest aru saite, on maja seest puhas. Eile sain puhtaks suure toa põrandad (st papid ja paberid maast ära, liiv ja tolm minema, harja, tolmuimeja ja lapiga puhtaks), vannitoa, köögi. Täna siis ülejäänud. Kui ma eile suurt tuba puhastasin, oli T parasjagu linnas asju toomas ja lapsed jäid minuga. Panin nad nö lõksu, üks oli reisivoodis ja teine söögitoolis. Nad jälgisid mu tegevust vaikselt, kannatlikult ja pingsalt. Kui ma jõudsin juba põranda päästa paberite alt välja, hõikas poiss “Hurraaaa, põrand ongi puhas! Me saame nüüd siin mängida! Me saame siia elama tulla!” Nii palju rõõmu! 🙂 Ja kui ma nad sain lahti päästa, algas selline trall mööda tuba, ühest otsast teise ja tagasi, üksteist taga ajades ja ise kõva häälega naerdes. See oli uskumatu vaatepilt! Nagu oleks lapsi kuskil vangis seni hoitud 😀 Ja kui veel linnast kaasa võetud mänguasjad välja võeti, oli tükiks ajaks tegemist.
Mina pesin samal ajal kraanikausis nõusid. Olin juba harjunud õues kausis seda tegema aga olgem ausad, ma naudin väga seda mugavust ja puhtust enda ümber.
Selleks aga, et vesi sinna kraani sisse saaks, tuli läbi teha “pisikene” vapustus, kui selgus paar päeva tagasi, et külm vesi ei jõua millegipärast kohale. Stsenaariumid olid juba väga mustad, alustades sellest, et kuskilt on toru katki lõpetades sellega, et kogu põrand, sealhulgas ka betoon, tuleb üles võtta. Tegemist oli tõesti lekkega, torus oli auk sees, mis oli tekkinud lävepaku paigaldamisest.
Jätkub…hiljemalt esmaspäeval, kui me oleme homme maha pidanud esimese majapeo 😉 Aga nüüd ei saa te öelda, et ma olen päris ilma teid jätnud. Pildid ka järgmises osas 🙂 Ilusat nädalavahetust!
Maa. Elu. Stiil. 