Et ikka kõik saaks kronoloogilises järjekorras kirja, hüppan natuke ajas tagasi, kuna eelmine nädal polnud mahti raporteerida. Nüüd võtan selle aja ja näitan, mis toimus kaks nädalat tagasi.
Keraamiliste seinaplaatide valimine
2.juulil käisime maja juures, kuna olime jõudnud köögi plaatide valikuni ja võtsime poest kaasa kataloogid, pidime need järgmisel hommikul tagasi viima. Seega arvasime, et saame neid maja juures, köögis vaadates reaalsema pildi, kuidas võiks sobida üks või teine silmajäänud plaat. Tegelikkus oli aga muidugi hoopis see, et tuhkagi me saime, oli vaja rüblikutega toimetada, et nad endale midagi kaela ei tõmbaks või uitama ei läheks. Valikud olid meil muidugi ilusad, inglise käsitöö ja puha…
Järgmisel hommikul neid tellima minnes tabas aga karm reaalsus, et need maksavad hingehinda ja tellimisega läheb ka jube kaua aega. Nojah, eks peame siis siniste tassidega hoopis värvi andma 🙂 Jäid siis hoopis klassikalised valged, nagu algul ka plaanis oli. Lihtsam muidugi kõige muu sisustusega kombineerida.
Tselluvilla paigaldus
Nädalavahetus kujunes töiseks ja kohati pingeliseks. Töine polnud küll mitte meil vaid hoopis puistevilla panijal ja ka katusepanijatel, kes ühtlasi paigaldavad ka voodrit. Need olid muidugi arusaadavatel põhjustel väga viltuste nägudega, et pidid laupäeval tööd tegema ja ähvardasid meeletut tööhinna tõusu, kui peaksid seal kauem olema aga lõpp hea, kõik hea. Nimelt oli villapaigaldaja ainus vaba aeg nädalavahetusel ja kuna voodrilauad said ka tellitud, ähvardasid tööd juba kokku joosta. Seega pidime ilusti katusepanijad ära rääkima (nemad panevad ka voodrit), et nad tuuletõkke plaate kohe villale peale paneks. Aga nagu ikka, kui midagi väga planeerid, hakkavad igasugused üllatused ilmnema. Näiteks tekkisid laupäeva hommikul probeleemid elektriga, meie vool jäi nende villamasinale nõrgaks, tuli leida kiirkorras elektrigeneraator. Tartust leidsimegi ja toimetati see kohale. Selleks ajaks olid aga ehitajad vennad seal oma aega niisama tuulde passinud ja näod olid juba üsna krimpsus, kui meie sinna jõudsime. Töö käis siis nii, et villapanija puistas masinaga villa seina ja töömehed panid plaadid kohe peale. Kohe oli sellepärast vaja, et kui peaks vihma tulema, on kogu vill seinast maas ja raha sõna otseses mõttes tuulde visatud. Töömehed siiski lahkusid kell viis õhtul ja nende boss võttis vastutuse enda kanda. Mõistlik. Villamees oli juba hommikul surmkindel, et ei nädalavahetusel vihma tule. Mulle nii meeldivad sellised ilmataadid 😀 Laupäeval ei tulnudki. Kõik laabus ilusti 🙂
Täitsa huvitav kogemus oli seda tööd pealt vaadata ja nn villa näppida. See koosneb pisikestest ajalehetükkidest ja ei meenuta kuidagi villa. Täpsemalt saab tutvuda Ecovilla tutvustaval lehel. Ja nagu ma lootsin, saigi seina see keskonda säästvam versioon 🙂
Hobusõit
Pühapäev algas väga toredalt sellega, et me käisime naabertalus ratsutamas. Perepojad said mõlemad ratsuga sõita, suurem õppis juba täitsa iseseisvalt ratsutama ja oli vägagi vaimustuses. Väiksemal sai seekord poole ringi peal isu otsa, kuigi istus vapralt lõpuni seljas. Kuna päev oli meeletult palav, siis oli juba isegi hästi, et kõik nii vapras olid, hobune eesotsas.
Maja juures saime ka üht-teist tehtud, appi tuli ka poja klassivend, kelle vanavanemad elavad lähedal alevis. Poisid said igaljuhul töötegemise maitse suhu. Ma loodan, et see noormees ikka külastab meid veel 😀
Lapsed ehitustööde keskel
Pisematele meisterdasime kiirkorras väliköögi, kus käis kibe söögitegemine, enamus supist valati siiski maha aga ju siis ei tulnud seekord õige maitsega, ju vaja veel harjutada. Kõige pisem jagas oma söögitoolist käske ja keskmine püüdis neid täita. Tegevust jätkus pikaks ajaks
Tselluvilla paigaldamine vihmas
Pärastlõunal tulid tselluvilla mehed. Laupäeval ei jõutud kogu maja ära soojustada. Tuli aga ka äike, müristamine ja paduvihm. Õnneks sadas vihm otse alla ja ei pühkinud villa seintelt ära, sest sel ei olnud enam kedagi, kes plaate peale paneks. Hoidsime varbaid ristis, et ei tuleks nüüd mingit maru ega tormi…õnneks see aitas ja ei tulnudki.
Mina sahistasin ja müristasin roosipõõsas. Alguses see oli siiski käike muud, kui roosipõõsas aga ma lihtsalt ei saanud enne jätta, kui need kaunid roosad roosid ohakate ja muu võsa vahelt välja päästa. Kui juba peakohal müristas, siis panin igaks juhuks trimmeri käest aga sai ka ilma.
Nii, siis kui vill sai peale ja töö lõpetatud, kallas juba vihma korralikult ja me olime sunnitud linna sõitma. Järgmisel päeva õhtul läksime jälle korraks maale ja jäime hilisõhtuni sinna, sest iga kord on tunne, et no kuidagi ei taha ära minna ja nii palju on ju teha. Lisaks külastasid meid tuttavad, naabrid 10 km kauguselt 🙂 on ju naabrid? 😉 Mõnus oli vahepeal lihtsalt olla, grillida liha ja vahetada majaehituse kogemusi.
Ait reklaampinnana
Esmaspäeva uudis on veel see, et meie aida seinale oli tekkinud üks kollane laik. Selline paistab ta kaugemalt tulijatele
Ilmselt tuleks auto tee ääres kinni pidada ja lähemalt uudistada, mis see on aga kuna sellist plakatit näeb igal pool teadetetahvlitel ja bussijaamades, siis ilmselt juba teatakse, millega tegu.
Etendust “Saabastega kass” mängitakse meie ligiddal Karilatsis Eesti Talurahvamusueumis ja kuna meie ait olla nii hea reklaamipind, siis leppisimegi lavastajaga kokku, et ta tuleb ja paneb selle sinna üles. Nii läkski. Ja vastutasuks sätime end esietendusele terve perega. See saab olema meie esimene vabaõhu (ja ka mittevabaõhu) üritus üle pika aja.
Ja pealegi on see ju ideaalne tähis, kuidas kergemini meid üles leida.
Aknad
Ka teisipäeva õhtul ei saanud me maalt eemale jääda sest uued aknad olid saabunud ja paar tükki neist ka juba ees. Oli vaja kohe üle vaadata ja katsuda, kuidas on. Väga ilusad ja ägedad on! Välimuselt vanade akende koopiad, materjal puit, kahekordsed. Eriti meeldib mulle see, et ka lahti käivad nii, nagu vanad, saab välimist väljapoole lahti teha. Justkui vanasti…
Tänaseks on juba kõik aknad ees. Teistest erinema jäävad esialgu Seene Petsi (see vingats, kellelt me algul ühe akna tellisime ja hea oli, et ainult ühe) tehtud aken lastetoas ja sahvriaken, mis ei olnud nii pakiline. Need kaks plaanime lihtsalt üle värvida esialgu.
Lõpetama jääb jälle ahhetamine selle üle, kuidas ma juba ei jõua enam ära oodata, et ei peaks õhtul linna sõitma vaid võin jääda istuma oma aeda, nautima päikeseloojangut ja seda imelist õhtuvalgust….Varsti. Juba päris varsti…
Leidsin kuurist nostalgiahõngulised plekist tünnid, ideaalsed lastele õues veega mängimiseks 🙂
Ah ja muidugi veel rubriigist aed – täna korjasin oma põllult esimesed tomatid (ootasin, et nad läheks punaseks aga nad läksid hoopis kollaseks) ja esimesed maasikad. Esimene kurk on juba mõned päevad tagasi nahka pistetud 😉
Maa. Elu. Stiil. 