Kuhu kadus maja?

Sel nädalal saime päris mitu telefoni kõnet sisuga, “Mis teie majaga juhtunud on?” Mõnele tundus, nagu toimuks ehitamise asemel hoopis lammutamine.

Me küll teadsime, mis seal toimuma peaks, aga uudishimu oli endalgi suur. Nädala sees oli T ära ja ma ei hakanud lastega sinna töömeestele jalgu sõitma, kannatasin reedeni. Pilt oli selline:

Ehk siis alles ei olnud endisest majast enam põhimõtteliselt mitte midagi. Ka eeskojad olid kadunud. Maja tundub kohe palju väiksem. Eks see on normaalne pilt ehitusjärgus maja puhul, aga ei osanud sellist pilti väga ette kujutada. Ja kui enne tundus, et hakkab juba varsti valmis saama ja saaks kolima hakata, siis see tunne lükkus nüüd mõneks ajaks edasi…

Peagi hakatakse siis uusi eeskodasid püsti panema. Need tulevad vanadest tsipake laiemad.

Edasi liikusin maja taha. Koguaeg pidi muidugi jala ette vaatama, et mõnele eterniidi plaadijupile peale ei astu või naelu täis puujupile, mis katuselt alla olid sadanud. Aga maja taha ma tervena jõudsin ja seal avaneb nüüd selline vaatepilt:

Püsti on pandud veranda karkass! Minu unistus! See saab olema see koht, kus ma hommikuti jalgu sirutan ja kohvi joon ja aeda vaatan (olen selle nimel vist valmis isegi lastest varem ärkama…) Jaa, ma juba sisustan seda ruumi oma mõtetes… Aga seda ei juhtu siis ilmselt niipea, kuna see ei ole prioriteet number üks, enne tuleb teha suuremad ja vajalikumad tööd ära, et saaks juba sisse kolida. Aga nii ei ole ohtu, et kõik saab valmis ja ei olegi enam millegi valmimist oodata, eks 😉

Nii, jõudsin nüüd maja külje peale, seal, kus on vannitoa ja kontori aknad. Ja oh üllatust, vannitoa aken puruks! Eks tegijatel juhtub aga noh, lihtsalt, et kui me oleks tahtnud jätta esialgu need aknad? Kui katusemehed oleks igaks juhuks aknad kinni katnud, et sellist asja ei juhtuks…oleks vist palju tahta olnud 🙂 Aga nii ongi, et enam pole ju midagi teha

Õnneks voodri mahavõtmise järel selgus, et maja on üleni heas korras, palgid ei mädane ja on tugevad. Mõnest kohast küll veidike ajahamba poolt puretud aga ei midagi sellist, et tuleks välja vahetada. See on suur õnn!

Maja ümbrus nägi ka muidugi üsna õnnetu välja. Kui me siiani olime suutnud juba päris palju ära teha selleks, et ei oleks mingeid sogahunnikuid enam iga nurga peal, siis nüüd saime umbes topelt koguses neid juurde. Katuse materjal, laastud ja eterniit, voodrilauad…

Õnneks aga oli meie töömehel üks sõber, kohalik mees, kes oli huvitatud sellest puidurisust ja oli nõus selle kõik ise minema tassima. Meie lahkel loal sai see ka kiiresti tehtud ja nüüd on alles AINULT eterniidi soga…

See mulle külaelu juures meeldib eriti, et kõik tunnevad kõiki ja kellelgi on ikka midagi vaja, mis sinul parasjagu üle on. Tuleb ainult inimestega rääkida. Üleüldse on lahe kuulata, kui töömehed vahel end rääkima unustavad, mis külas toimub, mis räägitakse ja keda kellega nähtud on. 🙂

Jõudsin tiiruga maja ette tagasi. Mehed ajasid tööjuttu T-ga, tegid edasisi plaane kui järsku sõitis hoovi üks võõras auto. Välja astusid kaks reibast noormeest, kes sammusid otse meie poole. Saanud teada, kes on peremees, ei raisatud aega ja hakati asjast rääkima. Tegemist oli meestega tselluvilla pakkuvast Võru firmast. Olime korra sellele juba ise ka mõelnud aga need, kes tegid pakkumise katuse ja fassaadi vahetuse kohta, plaanisid kivivilla paigaldada. Uurisime siis uuesti natuke tselluvilla eeliseid kivivilla ees ja tundub, et otsustame selle kasuks. Kel huvi, siis pikemalt saab lugeda nt siit. Toon välja peamised omadused:

* Näriliste kaitse. Meil peaks küll endal üks näriliste kaitse olemas olema, selline 4-5 kilone, hästi karvane aga ka väga laisk, seega temale me lootma jääda ei saa. Nii, et siis oleks selline seina soojustus vill meile päris õigusatud valik kuna närilisi on seal kohe kindlasti palju. Oleme ise näinud väiksemaid ja suuremaid isendeid juba piisavalt…

* Lihtne paigaldada. Me küll ei plaani seda ise teha, kuid kui see on aja kokkuhoid, siis on igati mõistlik mõte. Tean veel, et plaanis oleks teha märgpaigaldus ja et sellega saab täita ja kõik praod, mis võivad olla potensiaalsed soojakao allikad.

Mina eelistaks muidugi seda Ekowool villa, et oleks ikka võimalikult looduslik aga eks siis paistab, mis sõelale jääb. Pakkumised on küsitud.

Jätsin mehed äri tegema ja suundusin kõrvetava kuumuse eest jahedasse tuppa, kus meistrimees Riho oli lõpetamas suure toa krohvi viimistlemist. Nii mõnus tunne on astuda sisse ja näha jälle sellist edasiminekut! Savikrohvitud seinad on saanud nüüd oma lõpliku tooni – helebeež. Riho küll väitis, et tema ei näegi väga mingit tooni, justkui oleks valge aga mina kui äsja tuppa astunud värske pilguga, märkasin küll kohe tooni.

SONY DSC

SONY DSC

Viimistleda on veel jäänud soojamüür köögis ja siis juba liigub krohvja väiksesse tuppa köögi kõrval, kuhu tuleb teine kiht krohvi ja sellepeale viimistlus.

Korda olid tehtud ka kontori põrandad, kuhu said maha vanad lauad, nagu ka esikutessegi. Millegipärast aga tekkis kontoris tooni erinevus, ilmselt olid osad lauad uuemad. Põrandamehed aga ei pidanud ilmselt seda nö veaks ja õlitasid juba põranda üle. See oli selline:

Kuna see laiguline meile ikkagi ei sobinud, saime asja korda, nad tulid ja toonisid selle ühtlaseks.

Võiks öelda, et kontor on nüüd ainus tuba, mis on valmis, kui veel aknad ka ära vahetatud saab. 🙂 Esialgu saab see olema siiski üks magamistubadest. Ootan juba väga esimest uues kodus veedetud ööd! 🙂