Vahtra lein…

Ma ei teagi, millest täna alustada…kuidagi nii kurb on meel, sest just samal hetkel, kui mina istun siin meie linnakorteri rõdul ja naudin päikest, on maal toimumas justkui tapatalgud. See vana ja väärikas ent paljude arvates siiski ohtlik vaher, mis kasvab majale liiga ligidal, võetakse täna maha 😦 Ei suuda seda veel isegi uskuda…ja ta just läks lehte, suured võimsad oksad täis mesilasi, kes pahaaimamatult seal usinasti tööd teevad…oeh, selline tunne, et ma ei suudagi täna rohkem kirjutada kuigi majas on ka üht-teist uut. Eks siis järgmsiel korral, kui olen end pisut kogunud. Täna ma leinan vahtrapuud. See, mis puust järgi jääb, jätame me alles ja plaanime sellest midagi teha, kas ise või teeb keegi kogenum, igatahes jääb selle ilusa vahtra vaim meile alatiseks, kas siis laste mänguplatsil või kuskil mujal aias, ahju me teda igatahes ei pane 🙂

 

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

Põrandad maas

Ja siin ongi juba see lubatud järgmine sissekanne.

Oli esmaspäeva õhtu, soe ja mõnus, kui taaskord autole hääled sisse panime, lapsed (2/3 neist) peale laadisime ja maale vurasime – uusi põrandaid vaatama! Uudishimu on ju tappev! Kui T hommikul käis, oli maas veerand, õhtuks oli köögi põrand valmis, elutuba-söögituba ka peaaegu. Töö kiire ja tundub, et ka korralik. Täna (kolmapäeval) oli põrand ka üle vahatatud ja kuivab, homme saab uue vahakorra ja siis peab veel kuivama, peale pannakse korralik kiht katet papi näol, et põrandad kahjustada ei saaks.

Enne vahatamist

Ülemine pilt tehtud siis esmaspäeval, alumine täna

Peale vahatamist

Nüüd, kui põrandad on maas, on hoopis teine tunne seal olla, selline tunne, et võta nüüd linnakorterist oma seitse(sada) asja ja koli majja sisse. Noh, nii see muidugi päris pole, omajagu tööd on seal veel ees aga siiski, teine tunne on noh 🙂 Pilti tegin vannitoa ukseava alt, ukse ees on veel Rihost jäänud papp, et miski ei rikuks vannitoa viimistlust.

Järgmised tööd, mis veel vaja teha:

* Lastetoa põrand – selleks algul valisime Priidu (see põranda-Priit, kellel vaba aega pole) juures välja jalaka, kuna tal saart enam polnud aga jalakat kiitis ka taevani. Täna aga olid põrandapanijad öelnud, et nemad soovitavad siiski ka lastetuppa saart, et siis esiteks ei ole üleminek liiga kontrastne ja tegelikult jäi saart natuke üle ka seega mulle tundub mõistlik tellida seda siis puuduolev osa juurde ja asi korras sellega. Meie meelest on saare puit väga ilus maas ja sobib kindlasti ka lastetuppa.

Priidu osas pean vaid mainima, et kui ma peale esmaskohtumist olin nii vaimustuses tema proffesionaalsusest, siis nüüd on vahepeal selgunud, et ta on üks paras udu ja ületöötanud ja peab olema temaga väga ettevaatlik. Meie õppisime sellest loost, et oleksime pidanud kohapeal kõik kirja panema, allkirjad alla et pärast poleks kellelgi vaidlemist. Nimelt oleks äärepealt juhtunud see, et vaha asemel oleks maha läinud mingi õli, mis meestel juba kaasas oli ja oleks maha pannud, kui T poleks jaole saanud. Priit ise kohal ei olnud, ja telefonis oli ta üsna sassis omadega tundunud…Aga lõpp hea, kõik hea!

* Aknad – millalgi varem kirjutasin juba, et aknad tuleb siiski ära vahetada. Kuna peab ikka igalt poolt vaatama, kust saaks sooja kokku hoida, on aknad üks murekoht. Klaasid on liiga õhukesed ja raamid olid kohati üsna nigelas seisus. Minu võhiku silm muidugi vaatas, et oh mis romantilised vanad aknad, võtan eest ära, kraabin vana värvi maha ja panen uue asemele. See plaan sai siis nüüd lõplikult maha maetud ja uued aknad on juba tellitud. Saab välja vahetatud ka see nö prooviaken lastetoas, mis osutus väikeseks läbikukkumiseks…Seene Pets ei võitnud meie silmis oma töö kvaliteeti silmas pidades usaldust ja seega teeb aknad hoopis keegi teine. Kui valmis on ja soovitada julgen, siis võin ka jagada firma nime 🙂

* Järgmisena saabki ehk valmis vannituba, sinna on ka mööbel juba tellitud. See tuleb Ikeast, kuna sealne hinna-kvaliteedi suhe tundus mõistlik ja maitse poolest sobis ka, peaks meie kodu stiiliga kokku minema. Muidugi iseasi on seda kohapeal, juba paigas näha aga ju paneme sobima 😀

* Peale vannituba on järgmine ilmselt köök, kus on veel osaliselt tegemata lagi ja osa seinast, kuhu tuleb krohv (seal, kus enne oli ahi). Köögimööbel on ka tellitud ja peaks varsti jõudma, siiani ootas see põrandate taga. Tehnika sinna sisse tuleb ilmselt siis, kui me ise juba sisse kolida saame.

* suurematest töödest ootavad ees katus ja välisvooder. Katuse osas me pole kusjuures veel endiselt lõplikku otsust vastu võtnud. Kivi või laast? Või sindel? Hetkel siiski tundub, et jääb kivi, sellest oleme nagu rohkem rääkinud ja mõelnud, kuidas ta voodriga, krohviga, kokku sobiks. Projekteerija Priit muidugi teatas meile sellise “toreda” uudise, et ega me ei võigi võibolla krohvida seda maja, sest seadus näeb ette, et maja peab täpselt niipalju sooja pidama, kui seadustes kirjas! See on muidugi minu meelest täielik absurd! Nagu oleks see kellegi teise asi, kui soojapidav mu maja on…Saan aru, et seadus on seadus aga no ikkagi! Aga no näis, kui panna pilliroomati asemel vill, äkki siis ikka tohib…

Tundub, et hetkel said olulisemad asjad kirja. Kindlasti jäi midagi jälle kirjutamata, mu teine pool juba magab, ei saa temalt ka üle küsida. Üldiselt olengi ma tavaliselt selle kirja panekuga siin üksi kuna siis, kui ma neid asju temalt küsin, pole mul parasjagu võimalust üles kirjutada ja kui see võimalus tuleb, on vahepeal möödunud mitu-mitu tundi ja mu peake ei pea ju kõike kinni ka 😛

Üks oluline asi siiski veel. See nüüd ei puuduta küll enam ehitust vaid aeda (jaa, ma tean, ma lubasin selle jutuga mujale kolida) aga tegelikult on see kõik kokku. Nimelt leidis T esmaspäeval krundi ühest otsast, kus me polnud veel oma koristamisega sattunudki, ilusa puhma õitsvaid nartsisse! Kuskil mujal tervel krundil veel nartsissid ei õitsenud, kuna pole vist piisavalt päikest. Aga seal, põllu ääres nad olid, terve suur kimp. Minu esimene mõte, kui neid nägin, oli see, et me peame need ära korjama ja tädi Vaikele viima. Täna me seda tegimegi 🙂 Täitsa ette hoiatamata läksime talle õhtul lilli viima. Sellega vallandasime muidugi pisaratevoolu kuid tunne oli hea ja vanal naisel ka jälle midagi oma endisest kodust, mida meenutada. Ta oli nii liigutatud ja õnnelik ja muidugi kibeleb juba ka meie tehtut vaatama. Loodetavasti ei ehamata me teda väga ära kõigi nende muutustega aga samas, ta juba teab, et miski pole enam endine. Oeh, ta on nii tore, et temast võikski rääkima jääda aga ma pean nüüd minema põhku. Lõpetama jääb see võrratu nartsissipõõsas, mis nüüd kaunistab Vaike elutuba 🙂

 

Meie esimesed talgud!

Möödas on taas üks nädalavahetus maal. Seekord oli see kohe eriti tegus, sest meil käis abis T pere. Töötasime peamiselt aias, 19 kraadi ja päikeseline ilm olid selliseks tegevuseks justkui loodud.

Alustan aga neljapäevast, kui käisime hoopis Moostes, Saviukumajas, kust oleme siiani ka kogu oma savivarud toonud. Seekord käisime viimistlust valimas. Meid võeti väga soojalt vastu ja Saviukumaja asutaja Markoga saime õiged toonid kerge vaevata valitud. Ja kui me juba seal olime, siis liikus mõttelõng edasi ka maja välisviimistlusele. Meile hakkas meeldima mõte looduslikest materjalidest maja välissoojustus ja viimistlus. Ehk siis kaalume nüüd seda mõtet kasutada välisviimistlusel lubikrohvi. Sinna alla tuleb siis pilliroomatt ja lubjakihtide vahele tuleb panna džuudikangas. Seda oleks olnud vaja panna ka tegelikult siseseintele kuid ehitaja arvates ei olnud see vajalik. Seega võib olla ka üheks põhjuseks, miks vannitoa savis on praod, just see, et ei ole armeeritud selle džuudimatiga. See on muidugi vaid üks oletus.

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

Moostest vurasime otse Kaldemäele, kus olid oma tööd lõpetamas kaks töömeest, kes olid pannud põrandad maha kontorisse ja suurde esikusse, väiksemasse esikusse panid parasjagu laagisid maha. Töö kiire ja korralik 🙂

SONY DSC

SONY DSC

 

Esiku põrand on natuke naljakas vaadata esmapilgul, tavaliselt on lauad ikka pikkupidi põrandas aga kuna seal olid laagid juba niipidi maas, siis ei jäänud muud üle. Aga ju ajapikku harjub ära. Pealegi tuleb neid põrandaid ju veel lihvida ja õlitada ja siis näevad nad juba hoopis paremad välja.

Ja uksekoht oli ka esikus ümber tõstetud. See sai tehtud sellepärast, et uksepiit oleks muidu olnud ahjule ohtlikult lähedal. Nüüd tuleb ukse peale kuni söögitoa seinani ehitada lagi peale, mis tekitab juurde väikese panipaiga. Nendest on ju alati puudus.

Kuigi Suur Reede oli vaikne püha, kus suuri töid ei tehtud, eirasime meie seda “keeldu”, et ära kasutada igat vaba päeva  ja sättisime end jälle maale, aeda korrastama. Pealegi oli meil veel lõpuni viimata üks oluline missioon – valmis teha kuldnokapesa. See oli Vaike suur soov ja palve. Nii siis meisterdasid T ja Põnn puuri valmis ja T pani selle ka üles, nüüd jääme siis uusi elanikke ootama.

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

 

Mina sukeldusin aias ikka sinna võssa, kus ma juba mitu korda olin koristusega algust teinud, kus aga kunagi ei tahtnud kuidagi edeneda, sest nii, kui ma reha kätte võtsin või käärid mõnda oksa puutusid, nii mind sealt kohe ka välja aeti, sest kui kaasas on kaks väikest last, siis on ju üsna kindel, et vähemalt ühel neist on kohe midagi vaja ja see tuleb ka kohe silmapilkselt rahuldada, olgu selleks siis söömine, magamine, ärkamine (ka see on vajadus, mille juures on emme abi vaja), mingi toimingu juures aitamine jne. Ja üleüldse kehtib endiselt see reegel, et kahekesi koos me samal ajal midagi väga teha ei saagi, kui mõlemad lapsed üleval on, sest see on hetkel veel ohtlik. Vähemalt, mis puudutab 2-aastast, kellel võib iga hetk kes-teab-mida pähe tulla. Üks hetk istub ta ilusti oma kruusahunnikus ja mängib, kui järgmisel hetkel on tal midagi kuskilt vaja ja läinud ta ongi. Sinna kuhu jalad viivad.

 

Seevastu aga laupäeval olime ikka palju produktiivsemad, sest siis sõitsid kohale kallid sugulased, kes aitasid nii tööd teha, kui lapsi kantseldada ja me saime tõesti palju tehtud. Igaüks toimetas kuskil aia osas. Meie nt T vennanaisega jätkasime seal padrikus, mis minul kuidagi ei edenenud aga nüüd saime juba väga ilusa tulemuse, kui olime kõvasti harvendanud ilupõõsaid, kellel on kombeks metsikult paljuneda. Nüüd aga piirasime seda metsikust ja võtsime maha ka mõned kuivanud puud.

 

Võib-olla piltidelt ei ole väga hästi aru saada, mis on nii teisiti aga minu jaoks juba suur muudatus oli see, et saime tänu sellele harvendamisele põõsaalused tammelehtedest puhtaks, neid oli sinna kogunenud ikka omajagu. Suvel on pilt kindlasti veel ilusam, kui kõik on roheline ja õitseb. Puude alune muidugi on mullane, sinna vist muru kasvama ei hakka, kuigi mõtlesin, et ehk külvaks? Tamme all sinise lillemere vahelt juba igatahes paistab noor roheline muru ka.

Teised said ka palju tehtud. Mehed tassisid vanu telliseid riita, et neid kunagi näiteks väliköögi ehitusel kasutada. Need tellised on pärit meie vanast ahjust ja seal on õnneks päris palju kasutuskõlblikke. Ja ühtlasi sai puhtamaks ka seda osa aiast, kahju, et need tellised just sinna õunapuude alla oli visatud aga eks töökäigus ei ole ju kellelgi aega otsida seda õiget kohta nende jaoks, et olnud meil endil ka seda paigas ja mingit ehitus konteinerit ammugi mitte. Nüüd tuleb see mingil ajal ikkagi tellida ja üleliigne sodi ära lasta viia. Osa savist, mis tuli teise korruse põranda alt ja kraavi kaevamise käigus, saame kasutada ehk maa tasandamisel ja täitmisel

Äi korrastas õunapuid ja kreeke, mida meil mitte vähe ei ole. Vanade õunapuude osas aga me otsustasime siiski neid sel aastal veel mitte eriti rohkem puutuda, kuna järgmisel aastal oleks ehk mõistlik neile päris korralik noorenduslõikus teha.

Kui ma laupäeval väga pildistamisega tegeleda ei jõudnud, siis pühapäeval käisin natuke rohkem fotokaga mööda krunti ringi ja tegin mõned ülesvõtted huvitavamatest leidudest lillede seas. Neid ikka on, siin ja seal. Maja idapoolses küljes on ka seda va enelast, mis on vohanud ka korralikuks võsaks ja selle all on näha nii sinililli, priimulaid, kõiksugu kellukesi ja seni veel tuvastamata lilli. Seega on see osa seal järgmine projekt. Anda lilledele rohkem valgust ja üleüldse pean ma välja mõtlema, kuhu ma nad kõik kokku võiksin istutada, sest mingil hetkel tuleb sinna ikkagi üks suur ja kole kopp, mis kõik segamini künnab, kui maa tasandamiseks läheb ja siis olen ma oma lilledest ilma. Praegu aga ei tõsta ma neid kuhugile, enne kui nad on ära õitsenud. Seni käin ma neid lihtsalt seal põõsaste all imetlemas 🙂

Tulpe on ka päris mitmel pool, samuti nartsisside lehti. Täna avastasid ämm ja Põnn kahekesi jalutades ka rabarberid. Põnn sai juba natuke maitse suhu ka 🙂

Täna tegin ühe väikese jalutuskäigu ka metsa poole, et pesamuna magama jääks. Ikka sinna, kus me ikka tavaliselt jalutamas käime. Nii ilus oli seal, nagu ikka, linnud laulsid, puud hakkavad roheliseks minema, kahte õitsvat ülast märkasin ja nende kõrval…..tühjad klaaspurgid?!? Ja neid ei olnud üks või kaks vaid kümneid! Masendav, muud ei oska öelda. See ei ole kusjuures mingi selline tee, kust keegi koguaeg mööda sõidaks ja siis möödaminnes aknast midagi välja poetaks. See on tee, mis on spetsiaalselt ette võetud, et sinna prügi viia…hetkel ei oska teist seletust leida. Ja natuke maad eemal oli näha ka suuremaid musti prügikotte, mis seisid metsa all põllu ääres püsti. Olin nii nördinud seda kõike nähes ja plaan on kohe järgmisel nädalavahetusel võtta see aeg ja teha puhtaks see metsatukk, vähemalt nendest klaaspurkidest, millele loomad võivad ju otsa astuda ja jala katki teha…

Sellega ma täna lõpetan, kuigi võiks seda juttu siin veel pikemaks ajada, kuna me käisime ka eile õhtul maal ja nägime päris suuri edusamme toas aga sellest siis järgmisel korral, loodetavasti juba varsti 🙂

Priitude päev tuulepealsel maal

Seljataga on jällegi üks tegus nädal ja huvitav nädalavahetus, kus me kohtusime kahe Priiduga ja tegime laupäeva öösel brainstormingut, mille käigus muutus tulevase trepi asukoht ja ütleme nii, et see on ka ainus võimalik asukoht seal majas, miks me küll varem sellepeale ei tulnud!

Vannituba

Aga nüüd kõigest järgemööda. T oli terve nädala Hispaanias ja seega olin mina infosulus, et mis toimub Kaldemäel. Ükspäev ma küll juba võtsin suuna autoga sinnapoole, käed nii sügelesid aeda riisuma ja muidugi oli suur ka uudishimu, et mida vahepeal tehtud on aga ilm oli nii külm, et keerasin otsa siiski ringi ja kannatasime reedeni ära. Ja tegelikult ei saanudki seal väga palju tehtud olla, kuna hetkel on tööl vaid Riho, kes lõpetab vannitoa viimistlemist. Seekord oli siis pilt juba selline

SONY DSC

SONY DSC

Nagu näha, on seina saanud laudis. Ilus valge. Selle värvi osas oli naljakas asi, et tegelikult me polnud Tomiga sellest veel üldse rääkinud, et mis värvi vannitoas see laudis tuleb ja tema polevat ka Rihole veel jõudnud midagi öelda aga ju Riho luges meie alateadvust või midagi, igatahes valge on ilus, puhtuse värv ja vannituppa sobib väga hästi 🙂 Ja see kast seal all, otsaseinas on ge-ni-aalne! Sellega peitis ta ära mingid olulised ventiilid, mis pole just kuigi ilusad sisustuselemendid. Hea töö tõesti! 🙂 Mulle lihtsalt nii meeldivad sellised inimesed, kes suudavad ise huvitavaid lahendusi leida ja oskavad oma tööd imehästi teha!

Põrandad

Nagu ka üks Priitudest, kellega me täna, pühapäeval kohtusime. Tegemist on laudpõranda pakkujaga, kellel on Tartus oma äri, Priidu põrandad on selle nimi. Meil ei ole veel põrandaid maas aga ausalt, ma juba julgen teda soovitada kõigile

Pole just väga tavaline, et keegi viitsib pühapäeval oma vabast ajast tulla tööasju ajama. Aga selgus, et Priidul ei olegi vaba aega ja me polnud ta ainsad kliendid täna. See muidugi inimlikust seisukohast vaadatuna on ju üsna kurb, kui inimesel pole muud, kui töö. Ja koer. Rohkem me tema kohta hetkel ei tea 😀

Kui läksime täna tema poodi-kontorisse laudu valima, oli vastuvõtt nii soe ja sõbralik, et mina olin juba müüdud peale seda, kui mul aurav värske kohv käes oli. Põnnile pakuti puust siili paitada ja musta värvi pehme linnuga mängida. Ja kui Priit tagaruumist need ilusad heledad saarepuust lauad välja tõi, oli T ka müüdud! Tõesti ilusad lauad on. Jah, nad pole nii laiad, kui meie vanad ja mitte ka nii paksud aga samas on nad paremad, kui kuusk, ja ka tammest pidi olema vastupidavam. Laiemaid, kui 140 mm ta ei soovitanudki, kuna puit hakkab kaarduma ja läheb ajapikku koledaks. Kohvi joodud, sõitsime Kaldemäele ja mõne aja pärast tuli Priit kahe lauaga ka meile järgi. Proovis neid seal põrandalaagide peal ja ütles, et need sobivad siia hästi. Meie nägime ka, et sobivad jah. Priidul tiir majas tehtud, käed löödud, sõitis ta tagasi Tartusse. Põnn lehvitas vahvale onule järgi ja jätkas oma toiminguid hoovil, ainsas liivakasti meenutavas liiva-kruusa hunnikus.

SONY DSC

SONY DSC

 

Trepi asukoha muutus (meie peas)

Ma ei tea, mis meid üldse selleni viis, et hakata uuesti sellele mõtlema. Kas reedene külaline minu vanemate kodukandist, üks asjalik noormees, kes õpib VKA-s vana maja renoveerimist ja tuli ka meie maja vaatama ja nõu andma? Igatahes hakkasime jälle trepist mõtlema, et kuhu siis…

Meile meeldivad sellised fanaatikud, kes näevad ka selles majas vana aja hõngu ja väärikust nagu me isegi. Ja kui jõudsime selle kohani, kuhu pidi tulema trepp (suurde tuppa), ütles ta vaid, et oleks hea, kui ei peaks neid ilusaid laetalasid ära lõhkuma. Aga tegelikult häiris meid ikkagi see mõte ka, et see trepp võtaks nii palju ära elutoast ja jääks võib-olla sinna ikkagi natuke nagu võõrkeha. Seepärast otsustasime me muuta asukohta ja viia trepp väiksemasse esikusse, köögi kõrval, ehk siis kaoks ära üks sissepääs. Uks jääb küll alles ja eeskoda ka aga sissepääs saab olema teistest uksest. Nii me hoiame palju ruumi kokku ja üleüldse on sellel asukohal palju plusse. Ja et oma suurepärasele ideele ka kindlust saada, et see ka teostatav on, tuli kohale teine Priit, projekteerija Põlvast, kelle töö on olnud ka väga muljetavaldav. Tema kiitis oma arvutusi ja jooniseid vaadates asukoha heaks ja sinna see trepp siis tuleb ka.

Ahjaa, laupäeval käisid majaga tutvumas ka kaks uut töömeest, kaks kohalikku, kes on ehitusega tegelenud juba aastaid. Nemad alustavad tööga juba homme. Muudavad ühe ukse asukohta ja panevad vanad põrandalauad esikusse ja kontorisse maha. Riho jätkab ka veel oma töödega, kuigi saime teada, et ka teda ootavad juba mujal uued tööd.

Katuse ja voodri osas peame veel natuke pikemalt aru pidama. Eriti katuse osas. Oleme ikkagi kahevahel, kas kivi või sindelkatus? Kuigi kaalukauss on rohkem sinna kivi poole. Vana maja asjatundja rääkis meile mõlema katuse plussidest ja miinustest ja kivil tundus miinuseid vähem olema. See puudutab siis hooldust. Sindelkatust on vaja tihedamini puhastada, tõrvata. Kivikatusega on aga vähem tööd. Sindel näeb muidugi väga ilus välja ja sobib minu meelest maale väga hästi…tuleb vist teha veel üks korralik brainstorming selles osas. Sest katus on ikka väga oluline, seda ei saa lihtsalt paari aasta pärast ära vahetada nagu tapeeti, sest ei meeldi enam ja polnud ikka päris see õige. Nii, et me siis üheksa korda veel mõõdame kuni lõikuseni jõuame.

 

Need vanad põrandad

Kiiruga kirjutan paar rida meie vanade põrandate saatusest. Kiiruga, sest teadagi, kell on palju ja ma nokitsesin hoopis selle lehe välimuse kallal, ma ei ole väga osav selles ja keskendun siis sellele, mida ma paremini ehk oskan, raporteerimisele : )

Niisiis. Luubi all on põrandad. Kui maja ostsime, jäid silma kohe laiad ja väärikad põrandalauad. Olime kindlad, et neid me tahame säilitada, korda teha ja uuesti maha panna. Kui läks põrandate üles võtmiseks, et laudade alla betooni valada, sai nii mõnigi laud kahjustada, kuna ei tulnud ühes tükis üles. Eks neid päris korralikke laudu oligi lõpuks kokku päris käputäis aga siis me veel ei osanud aimatagi, kui raskeks see tagasi panek võib kujuneda. Seda sai kõige esimesena teada töömees Enn, kes alustas juba laudade paigaldamist elutuppa-söögituppa, mis sai ju üheks suureks ruumiks tehtud. Ja seetõttu tuli siis laudu omavahel sobitada, parajaks saagida. Kui me eelmisel reedel maal käisime, oli Ennu ilme üsna tõsine ja oli näha, et see töö ei edene ikka üldse. Ühe päeva töö oli kaks lauda. Ta pidi jätkama järgmisel päeval ja siis juba ootas teda uus tööots pealinnas, mis tähendab, et keegi teine pidi selle jändamisega jätkama.

Jäime sinna siis peale Ennu lahkumist kukalt sügama, et mis siis ikkagi saab sest selge oli see, et neid häid korralikke laudu ei jätku ka, nii et oleks pidanud ikkagi uutega kombineerima. See aga oleks tähendanud jällegi tooni vahet. Selles osas aitas kaasa mõelda asjalik vannitoa meister Riho. Peale mõningast arvutust, kui palju võib laudu puudu tulla, saime aru, et me raiskame vaid aega. Mõistlikum on panna need vanad lauad maha ruumidesse, kus neid saab külg-külje kõrval uhkelt eksponeerida, ja elutuba-söögituba-köök saab uued lauad maha. Üritame leida võimalikult sarnased vanadele, ehk siis laiad ja paksud. Paksud peavad nad olema ka juba seetõttu, et põrandalaagi vahed said vanade laudade paksuse järgi tehtud ja õhemad ja kitsamad lauad hakkaksid nende laagide peal nagisema. Vanade laudade laius oli siis 20 cm ja paksus, kui mu mälu mind ei peta, 3 cm aga ma võin ka puusse panna 😀

Niisiis, mõeldud tehtud ja need kaks lauda sai siis uuesti üles võetud…

SONY DSC

SONY DSC

Laudade paigaldamist oli alustatud akende alt, seal on näha ka soojustuskiht. Vanad lauad lähevad nüüd siis hoopis kontorisse, kus jääb ainsana majast näha ka palk täies ulatuses terves toas ja ka suur esik saab vanad lauad maha. (Teine pilt tehtud hiljem, kui juba alustati põranda panekut.)

SONY DSC

SONY DSC

Kontoris ka juba laagid maas, mis ootavad nüüd laudu peale. See tuba tundub, et saabki siis juba ju valmis! Ainult aknad jääb siis veel vahetada.

Lastetoas on seina pandud roomatid, mille peale tuleb savikrohv. Põrandale tuleb panna midagi õhemat, kuna seal juba oli betoonpõrand ja laudadega tõstaks selle liiga kõrgele. Ilmselt tuleb sinna parkett.

Vana ait

Õues kondasime ka ikka ringi. Seekord võtsime lähema vaatluse alla vana aida. Selle saatus on praegu veel lahtine, üks idee tuli mul, kui mõtlesime, et aida kõrvale, suure tamme juurde võiks teha väliköögi. Siis tuligi mul mõte, et oleks ju ideaalne aida alla teha mõnus peoruum või lihtsalt varjualune, kuhu vihmase ilma korral peitu pugeda. T arvas, et seda saaks teha küll, st seinad maha võtta ja ainult katus alles jätta. Sest tegelikult on seal vähe sellist seina, mis ei oleks pehkinud palk. Ja ka katus tegelikult lainetab. Ja mõne koha peal pole vundamenti enam ollagi…aga esilagu jääb ta muidugi nii nagu on, püsti ja eks siis, kui kunagi aeg sealmaal, hakkame midagi konkreetset tegema sellest. Mõte on veel, et keskmisest osast annaks teha garaaži ja kõige teepoolsemast töötoa. Garaaži peale saaks teha suvetoad, täita see värske heinaga ja sõbrad saaksid tulla meile nostalgitsema, kuidas nad lapsepõlves maal vanaema juures lakas magasid. Oeh, mul tuleb endal praegu täielik nostalgia peale…kuidas see oligi, Inx, “päike varvast soojendab?” 😀 olid ajad…vabandage see segasus siin aga ma lihtsalt pidin…

Mõned pildid siis aida uurimisest ja selle ümbert leitud aaretest 😛

SONY DSC

SONY DSC

 

Mina olen ilmselgelt liiga noor, et sellist jooki mäletada või teada aga ju see Isabella siin aitas kellegi naistepäeva või mõnd muud tähtsat sündmust ilusamaks teha, selles olen ma kindel

Tänast postitust jääb lõpetama meie 2,2 aastase tulevase talupoja lause, kui ta mängis oma mänguköögis ja pugis mustikamuffinit: “Lähme maale elama! Onud valmis teevad köögi!” Mees teab, mis mees tahab, olgu köök valmis, siis juba võib elama minna küll 🙂