Et vahet siia kribamisse mitte liiga pikaks venitada, üritan nüüd meelde tuletada, mis on vahepeal toimunud.
Eelmine aasta lõppes sellega, et meil ei olnud inimest, kes hakkaks vannituba tegema. Selle aasta algul aga soovitati mulle kedagi, kes tundub just see õige olevat, vähemalt ei olnud tal ühtki negatiivset mõtet ega kuulnud kordagi mingit ohkimist, vastupidi, kõik on teostatav. Ka ahjumeistri saime tänu soovitajale, seega tuleb rääkida inimestega. Praegu on küll juba tunne, et andsime tööd õigetesse kätesse.
Kuna põrandad on kõik valatud, seinad vanast kraamist nö puhtad, naelad välja tõmmatud sealt, kust vaja, sahvris seina parandustöödega alustatud, oli järgmine projekt laed. Kui ma siin eelmine kord rääkisin, kui hea see savi seal lae peal on ja las ta jääbki sinna, siis nüüd on tuulesuund selles osas muutunud ja otsus vastu võetud, et savi tuleb ära vedada. Selgus, et seda hakkab ikkagi pudenema ja ei ole võimalik seda päris tagasi hoida. Seda enam, et tuleb ka kõikide lagede lauad ükshaaval üles võtta, ära puhastada, üle õlitada ja tagasi panna. Selleks, et seda savi sealt ära saada, kulub kahel-kolmel mehel päris mitu päeva. Õnneks keegi jälle tundis kedagi, kel hetkel tööd pole ja nii need vennad Rihmad meie pööningule said 🙂
Vannitoamees Riho olla ka juba alustanud vannitoas karkassi panekuga, homme läheme plaate valima ja siis Kaldemäele ka ikka, vaatama, mis tehtud vahepeal ja siis saan juba ka pilte näidata. Ahjumeister alustab järgmisel nädalal. Vana ahi tuleb siiski ära lammutada, kuna selle eluiga ei pidavat enam väga pikk olema. See andis meile ühe mõtte, et võibolla selle vana ahju asemele annaks trepi teha. Selleks aga peame jälle kellegi targema nõu küsima, kas saab nii. Ja üleüldse tuleb juba hakata teisele korrusele oma plaanidega kolima, kuna kui tahame kevadel katust vahetada ja katuseaknaid panna, peame teadma tubade asukohta ja ka sellest oleneb, kuhu tuleb trepp. Iga asi on millegagi seotud. Iga töö on mõne teise asja taga ootel. Meenub koguaeg neid jutte kuulates Pettson ja Findus, kui nad hakkasid pannkoogitorti tegema…jahu oli otsas ja et seda saada, tuli pulli koplis ringi jooksutada. Kes teab, see saab aru. Aga lõpuks, kui juba asjad hargnema hakkavad, toimub kõik nii kiiresti, et lausa hirmus hakkab, kas ma ikka jõuan nii kiiresti mõelda, et kas seintesse tulebki see, mida me mõtlesime või peaks ümber mõtlema. Korra on käinud isegi mõtteid peast läbi, et kui hoopis oleks köök olnud seal, mitte siin jne jne. Täitsa totakas, torud juba kõik veetud, kraanikausi toru turritab põrandast välja..ja tema hakkab tube muutma! Aga no mis teha, kui antakse selline suur maja kätte, mida saab otsast lõpuni ise teha, enda ideed ellu viia ja fantaseerida. Siis ei ole ime, et natuke üle vindi läheb. Õnneks on meid kaks ja koos T-ga me tuleme ikka õigel ajal mõistusele ja midagi ringi tegema pole vaja hakata 🙂 Kõik jääb nii nagu plaanitud ja nii ongi hea.
Endiselt aeg lendab seda maja renoveerides ja ka see on hea, sest me ootame juba väga kevadet, need soojad ilmad, +6 kraadi iga päev on meile väga sobinud, nüüd tuleb siis natuke külma kannatada ja oodata uuesti sooja….tahaks juba aeda kolida ja seal midagi tegema hakata. Ühel ööl ei saanud ma und, sest ma mõtlesin mitu tundi, kuidas ikka võiks aeda planeerida, oleks äärepealt üles tõusnud, suure paberi võtnud ja joonistama kukkunud aga õnneks Piiga tuletas mulle meelde, miks ma tema kõrval olen ja mida ta minust tahab. Ja kui ma sain aru, et ta tahab seda sama asja veel ka umbes kahe tunni pärast, tulin mõistusele ja jäin ikka magama. Aga ega T parem pole, tema ei saa ka magada, kui majamõtted peas möllavad. Kui ükskord maja valmis, küll me siis magame ja küll me siis joome õhtuti rahulikult teed ja siis on meil ju aega küll…:D nii me siin vahel unistame küll 🙂
Nüüd magama, et saaks hommikul juba maale minna, peab ju kõik üle vaatama, mis seal tehtud on ja eks siis juba tuleb pildimaterjali ka.
Maa. Elu. Stiil. 