Põrandatest ja muust

Kiiruga panen kirja eelmise nädalavahetuse edusammud enne, kui meelest ära lähevad. Aeg ikka endiselt lendab ja kaob ja parem siis juba püüan ikka järge pidada

Eelmisel nädalal käis T laupäeval üksinda maja juures. Sai kokku kanalka tüübiga, kes andis nõu, kuidas peaks ikka torud vedama ja muud sellist kasulikku. Enn oli teinud vahepeal valmis teise ahju vundamendi, sellega seoses lõhkunud kolme toa seinu natuke, mis tekitas kohe sellise tunde, et nüüd tõepoolest juba midagi toimub. Olgu öeldud, et need seinte osad olid laudadest, ilmselt oligi tehtud kohe nii, kuna sinna pidi tulema juba toona ahi. Seda aga ei tehtudki, kuna maja tagumist osa ei kasutatud eluruumidena. Korstna jalg ja korsten ise aga olid juba olemas, nüüd vaja siis veel lasta ahi ehitada. See peaks teoks saama veel selle kuu lõpus. Elame, näeme.

Ka põranda laudu oli Enn üles võtnud, et vaadata olukorda põranda all. Kahjuks ei olnud sealne vaatepilt just kõige positiivsem, põranda talad olid pehkinud, laudade all oli liiv ja ka rotid olid seal kõvasti toimetanud ja sinna igasugust kraami vedanud, mis soodustab talade pehkimist. Seega tuli võtta vastu otsus, et tuleb kõik põrandad üles võtta, ikka nii, et need vanad paksud lauad säiliks ja neid ka pärast uuesti tagasi panna saaks. Põrand tuleb siis ka ära soojustada. Sellega tegelebki Enn praegu.

Pühapäeval läksime aga kõik koos maale, istutama kuuske, mille kinkisime T-le isadepäevaks. Hetkel sai see istutatud koos potiga, et kuuseke talve üle elaks, küll siis kevadel talle parema koha leiame, kus ta meie rõõmuks kasvama hakkab ja jõulupuu funktsiooni täidab 🙂 Pikkust ei saa tal küll väga palju olema, kasvab nii umbes 1,5 meetri pikkuseks aga meile sellest piisab.

Kui see pidulik tseremoonia sai tehtud, saime ka natuke jälle tööd teha, tassisime prügi lõkkesse ja tegime tube tühjaks, et remondile miskit jalgu ei jääks. Palju jõudsime teha ja mitu korda sama palju jääb veel järgmist korda ootama. Inimestel ikka koguneb seda maist vara elu jooksul. Hunnikutes klaaspurke, pudeleid, naelu jms, mida saab veel uuesti kasutada, mina igatahes tahan enne kõike näha ja kriitilise pilguga üle vaadata, enne kui annan loa kas tulle viia (mida võib põletada muidugi) või siis prahi hulka, mis hiljem ära viia tuleb. Eks mul on vist oma isast see kõige koguja pisik sees, põhimõte et “no mine tea, milleks võib vaja minna” Seni kuni ruumi on, pole probleemi ju 😛

Homme tulevad aga meile jälle tublid abilised, T vanemad ja vend. Mehe jõudu on seal vaja kõvasti, kuna mööblit on vaja liigutada ja seda me seal omapäi kuidagi teha ei jõua.

Aga nüüd siis hakkan homseks tatraküpsiseid kaasa tegema ja eks siis järgmistest tegemistest juba järgmisel korral. Jääge meiega! 😀