Koristustööd on alanud

Täna käisime maja juures. Minek oli selline, nagu läheks nädalaks ajaks reisile, nagu ikka. Laste igaks-juhuks-riided, mähkmed, käru, tööriistad, söök-jook, kummikud…Pagasiruum oli igatahes laeni täis. Tegelikult läksime vaid neljaks tunniks, et natuke üht-teist ära teha. T vanemad tulid ka meile appi, sõitsid otse sinna ja olid juba enne meid kohal. Maakler pidi võtmed tooma ja kui meie jõudsime, siis lobisesid nad seal kolmekesi, nagu ma juba aimasingi. Maakler soovis meile edu ja ütles, et siin jätkub nüüd tööd meile elu lõpuni. Aga see on ju vaid positiivne, siis ei ole karta, et meil igav hakkab, või kuidas 😛

Mehed asusid kohe tööle, võtsid ette kaevu, mis enne nägi välja selline:

Nad lammutasid selle pehkinud puu sealt küljest lahti ja uurisid kaevu seestpoolt. Selgus, et kaev on peaaegu, et põhjatu aga vett sellest kätte ei saa, kuna see on nii sügav. Tuleb kutsuda nüüd kaevu spetsialist, nagu ka katuse spetsialist, pottsepp, palkmaja spetsialist…ühesõnaga, meie oleme vaid tööde tellijad ja enamus töid teevad spetsialistid, kuna endal ei käi mõistus ega jõud üle.

Aga kaevuluugi tegid mehed küll valmis, ajutise, aga siiski ja see käis neil kähku

Samal ajal, kui mehed kaevu juures asjatasid ja muid tegemisi toimetasid, hakkas usin mamma õunu korjama. Ahjaa, enne seda leidsime köögist vanaprouade ajast jäänud tünni, milles hapnesid (õigemini mädanesid) hapukapsad…võite ainult endale ette kujutada, mis lõhnad seda maja ja ka ümbrust täitsid, kui ämm kaane avas. Kapsastele oli suur kivi peale pandud ja vedelik tumepruuniks tõmbunud. Leidsime, et parem on see majast välja viia. T tuli appi ja vedas selle krundi äärde kreegipuude taha ja kallas tünni sinna kummuli. Ja sekund peale seda ta juba kahetses oma tegu, kuna sel hetkel pääses see hais kohe eriti esile ja karta oli, et see jõudis ka naabertallu, tuul oli nende suhtes väga valelt poolt igatahes…siis alles mõtlesime, et oleks võinud hoopis maa sisse kaevata…kuid labidat nagunii polnud. Lõpuks tassis ämm sinna lihtsalt mulda peale ja me saime jälle hingata 🙂

Põnn tatsas maja ümber ringi, käis ühel ja teisel abis ja vahepeal kinnitas trepi peal jalgu puhates keha. Kodus valmis küpsetatud kanakoivad maitsesid õues palju paremini. Ja muidugi mamma tehtud pirukatest parimaid ei ole, seda teab Põnn ka 🙂

Piiga ei lasknud aga end ei hapukapsa haisust ega meeste saagimisest häirida vaid magas rahulikku und värskes õhul suure vahtra all. Ja kui silmad avas, ei teinud piuksugi, nii uus ja põnev oli see ümbrus ta jaoks.

Kuna varsti peale Piiga ärkamist tuli Põnnil uneaeg, võtsin mina Piiga endale linaga kõhule ja mamma läks Põnniga jalutama. Umbes 10 minutit hiljem juba väikene mehike kustuski, värske õhk ja aiatööd murdsid väikese mehe.

Sellel ajal, kui Põnn magas, ka suure vahtra all, nagu enne ta õekegi, käisin mina ringi ja tegin pilte. Kolasin veel kõik toad läbi, julgesin juba sahtleid avada ja sisu uurida, kappides tuhnida ja ikka huvitavamaid leide avastada. Suur aga oli minu imestus, kui leidsin sahvrist, ukse tagant maast kaks kalender-raamatut….

Lihtsalt mainin, et 1972. aastal sündis T ja 1979 on minu sünniaasta…Kõikidest vanadest raamatutest ja kalendritest just need kaks 🙂 Mulle meeldis seda näha, kui järjekordset sõnumit meile – tere tulemast! 🙂 Ma sain sellest kohe mingi erilise tunde sisse ja käisin seal majas ringi, koguaeg hinges mingi äratundmine, et see ongi see ÕIGE, meie kodu.

Aeg lendas ja varsti oligi õhtu käes, Põnn ärkas ka üles, tatsas veel natuke ringi, aitas mammal lehti riisuda. Siis juba tuligi asjad jälle kokku pakkida ja tagasi linna sõita. Kahju oli, oleks juba tahtnud, et oleks saanud sinna jääda, ahju kütta ja plaane teha. Aga õnneks asjad liiguvad ja see aeg ei olegi enam nii kaugel.

Ilus päev oli. Ja homme oleme jälle toimetamas, ikka oma uues kodus 🙂

Põnn enne äraminekut autodele lehvitamas