Minu esimene sissekanne selles blogis. Loodetavasti jõuan järge pidada ja tähtsaid sündmusi, muutusi ja niisama loba õigel ajal kirja panna enne, kui meelest läheb. Põhirõhk saab olema meie uue kodu otsimisel, leidmisel ja oma koduks muutmisel. Vaatame, kuidas läheb 😉
Aeg kaob käest sõna otseses mõttes. Aga samas on see aeg ju sisustatud vaid positiivselt, lastega tegeledes. Hetkel läks abikaasa (edaspidi lihtsalt T 🙂 ) Põnniga (meie pere keskmine, poisslaps, vanust hetkel 1,8a) poodi, mina kõigutan jalaga Piiga (kahe kuune beebitüdruk) hälli, et ta tuttu jääks, tema aga arvab teisiti ja algaski taas üks nutujoru, seega…
Nii, proovime uuesti, pool tundi hiljem. Poisid on endiselt poes. Kodu otsingutest siis. Oleme juba ikka paar aastat mõelnud, et võiks linnast ära kolida. Viimane aasta oleme ka juba selle pilguga rohkem ringi vaadanud, pea iga päev külastanud kinnisvaraportaale ja sõitnud ringi, et ehk jääb mingi kena maalapp silma, mida võiks lähemalt uurida ja järele pärida. Aga ei ole siiani seda õiget veel leidnud. Eks meil olid ka veidi kitsendatud tingimused, mis tähendab, et see maja/krunt võiks asuda mitte kaugemal kui 20-25 km linnast. Ja otsingus oleme alati kasutanud maakonnana Tartumaad. Kuni paar päeva tagasi kutsus T mind arvuti juurde, et ma vaataksin tema avastust. Müüa maja, PÕLVAMAAL…
Tüüpiline, et ma kirjutan ühte teksti mingi nädal aega või nii. Kuus päeva hiljem siis… Niisiis, maja Põlvamaal. Minu esimene mõte, et hmm, nii kaugel. Siis hakkasin lähemalt pilte uurima. Maja tundus täitsa kobe. Sees oli säilinud kõik vana, seega just see, mida me olime tegelikult otsinud. Vahemaa Tartuga küll kasvas mõne kilomeetri võrra võrreldes sellega, mida varem olime mõelnud aga kui avastasime, et seal toimib korralik bussi- ja rongiliiklus, siis otsustasime asja lähemalt uurima minna.
Esimese käigu tegime omapead, helistasime küll maaklerile ka, aga ta ei saanud sel päeval tulla maja näitama ja seega meil oli võimalus seda ainult väljast uudistada. Minu esimene mõte sinna jõudes oli, et see on suurele teele liiga ligidal. Kuna krunt oli korralikult heina kasvanud, palju kuivanud puid, suur ait kõrvalhooneks, mis kahjuks aga ei tundu väga stabiilne olevat..lisaks oli ilm ka selline sombusema poolne, siis minu jaoks esimene mulje ei olnud väga positiivne. Ei tekkinud seda Õiget tunnet.
Küll aga ei matnud me mõtet kohe maha ja tahtsime ikkagi näha maja ka seestpoolt. Õnnestuski saada maakleriga jutule ja läksime teist korda sinna. Maakler juba ootas meid uksel. Esmamulje temast oli väga tore ja kui me majja sisse astusime, hakkas jää juba sulama. Vanad puust uksed, korralik laudpõrand ja tugevad palgid muutsid mu meelt järjest rohkem. Muidugi ka maakleri jutt sinna juurde, kes ise oli sellest majast vist tõesti väga vaimustuses. Ta rääkis meile loo eelmistest omanikest. Nendeks olid kolm õde, kõik vanatüdrukud, kellest kaks elasid selles majas. Õed olid olnud üsna vähenõudlikud, ei olnud neil vett ega kanalisatsiooni sisse toodud, köögis oli veel kivipõrand ja ühes toas puudus põrand sootuks, samuti oli täiesti tühi maja teine korrus. Üleüldse elasid õed vist ainult ühes ruumis, seega maja teine pool oli üsnagi tühjana seisnud. Sellest andis tõestust ka kasutamata korsten, seal polnud ahjugi. Tegime siis majale mitu tiiru peale ja tõesti…asi muutus järjest paremaks ja hakkas aina rohkem meeldima. Mind köitis ka veel majas olev vana mööbel, mis lubati kõik sisse jätta. Ahjaa, õdedest veel. Kaks õde läksid teise ilma umbes kolm aastat tagasi ja jätsid maja kolmandale õele. See aga oli kinkinud maja hoopis vallale, kuna tal endal polevat sellega midagi peale hakata, elab ise mugavat elu Tartus. Nojah ja vald siis pani maja müüki. Maakler on ise käinud seal juba mitu korda, maja koristamas, nagu ta ütles. Eks seal on seda vana kraami veel küll ja küll lisaks roti sitale ja ega rotid ise ka pole veel sealt välja kolinud, ootavad ilmselt, et üks paks linna kass nendega tagaajamist mängima tuleks…
Seekord läksime linna tagasi juba hoopis teiste tunnetega. Mõttes välkusid erinevad pildid, milline see maja võiks välja näha, kuidas võiks olla tubade paigutus…kus tuleks saun, kuhu laste mänguplats…kõik tundus nii romantiline, ikkagi vana palkmaja maal, aga samas mitte väga kaugel linnast. Ja lähim küla asub sealt 4 km kaugusel. Maakler tegi meile väikese ekskursiooni ka sinna, rääkis koolist ja lasteaiast ja külaelust. Ja ka vallavanem on ju meie tuttav, jälle üks positiivne asi juures. Sõitsime koju ja T helistas isale. Isa ja vend olid juba selle majaga kursis, olid juba internetist pilte vaadanud ja ka neile meeldis.
Pean õppima lühilausetega ja kiirkirja kirjutama. Ei õnnestu mul ühte postitustki päevas teha lõpuni. Seega… Täna on teisipäev, 27. august. Eelmine reede käis T pangas ja homme peaks saama vastuse, kas ei või jah. Ja muud hetkel polegi, kui et ootame ära, mida pank vastab. Siis juba teeme kindlamaid plaane edasi. Siiani oleme küll uurinud, millist kütet saab panna ja ka mingi esialgse tubade paigutuse oleme välja suutnud mõelda, iseasi, kas seda ka nii teha saab. Aga nagu öeldud, iga asi omal ajal ja peab kõigepealt natuke ootama…loodetavasti ikkagi läheb tehinguks, sest oleme juba mõtetes sinna elama asunud ja tunne on küll väga õige.
Maa. Elu. Stiil. 